Sunday, November 25, 2012

Minu esimene Ayahuascatseremoonia

ESIMENE ÖÖ


Lugejal tasub arvesse võtta, et järgnev on minu subjektiivne kirjeldus ühest ayahuascatseremooniast. Kindlasti on neid tseremooniaid väga erinevaid ning ayahuascal omadusi, millest ma ei ole veel teadlikuks saanud.

Tseremoonia toimus linnast väljas. Kahekordne moodsamat sorti majake otse mere ääres - ilus koht. Tulin koos kahe mulle tundmatu inimesega, kelle auto peale mind korraldajad lahkesti olid suunanud. Meie auto jõudis esimena. Läksin randa ja kuulasin laineid.

Autosid tuli juurde, inimesed astusid välja ja ootasid vaikselt, õhus oli elevust. Kui korraldajad ja šamaanid lõpuks väikse hilinemisega saabusid, läksime sisse, korraldasime üheskoos ruumi ümber - st, panime maha matid, viisime teleri teise tuppa, pesime põranda, korraldajad asetasid küünlaid, seadsid šamaanidele asemed korda. Mõned seal olid juba head sõbrad. Minul oli 5 teretuttavat.

Lõpuks sai ruum korda ja pandi selga tseremooniarõivad - peamiseks tingimuseks, et nad oleksid heledad, aga mõnel osalejal oli kaasas üsna põhjalik kostüüm. Võtsime ringis istet, 23 osavõtjat ilma šamaanideta. Siis tulid teisest toast šamaanid, ehitud ja maalitud. Šamaanideks olid üks indiaanlane amazonase hõimust, siis üks seal samas hõimus initsiatsiooni saanud brasiillane ja assistendi rollis võluv brasiillanna, kes oli ühtlasi brasiillase kaasa. Esialgu tundusid nad mulle veidi väsinud olemisega ja mõtlesin, et vaevalt nad täna viitsiksid trippida, kui see nende töö ei oleks. Mõtlesin, et kas ka neid endid see sundus häirib.

Indiaanlane võttis kitarri ja laulis pikalt üht kolmeduurilaulukest, tõenäoliselt portugali keeles. Esitus kõlas mulle veidi väsinuna, aga oli ehe ja lõi mingisuguse rituaalse õhkkonna. Sõnadest aru saamata (peale selle, et vahepeal mainiti ayahuascat) tundus selle laulu sõnum mulle olevat, et kõik on hästi. Kui inimesed olid rahunenud, rääkis ta, et täna me joome üht võimsat ravimit, ayahuascat, mis on väga puhtalt valmistatud ja et loodame, et see toob meile rahu ja tasakaalu. Tema jutu tõlkis inglise keelde brasiillane ja eesti keelde tseremoonia korraldaja. Siis rääkisid korraldajad praktilise poole pealt niipalju, et ämbrid oksekottidega on siin oksendamiseks ja kui olete oksendanud, võtke kott, tehke sõlm peale ja visake prügikasti, mis asub tualeti kõrval ja hiljem pange uus kott ämbrisse. Öeldi ka, et kui on vaja tualetti kasutada, ärge ust lukustage, et kui seal midagi peaks juhtuma, oleks võimalik teieni siiski jõuda ja kui välja tulete, jätke uks lahti, et oleks aru saada, et tualett on vaba. Lisaks paluti veel, et keegi ei lahkuks ringist enne tseremoonia lõppu ja öeldi, et kui ei teki vajadust oksendada, on see väga okei, aga kui tekib, siis kindlasti ei tasu end tagasi hoida ja rõhutati, et oksendada tuleks mitte tualetis vaid ringis ja ämbrisse, kuna see aitavat ka teistel end kergemalt tunda.

Šamaanid ütlesid veel mõned head soovid ja hakatigi ayahuascat serveerima. Olin selleks ajaks juba päris elevil ja ootasin huviga eelseisvat kogemust.

Indiaanlane kallas veinipaki-taolisest kotist rohelist paksemavõitu vedelikku klaaskannu. Ükshaaval mindi siis šamaani juurde, kes valas ayahuascat lihtsasse kitsasse klaasi. Vaiksemat kasvu naistele anti alla poole klaasi. Mulle anti vist meeste keskmine doos (vähemalt tolle õhtu keskmine) ehk natuke üle poole klaasi. Esimene üllatus oli see, et kuigi mulle oli varemalt jubedaid asju ayahuasca maitse kohta räägitud ja enamik inimesi võtsid pärast joomist ka seekord ühe viinamarja peale, siis minule see maitse pigem meeldis ja kui see maitse suust kadus, oli kohe selline tunne, et tahaks seda maitset veel tunda. Kellele oli serveeritud, sellele tegi brasiillane mõned lihtsad maalingud näo peale, mis pidid aitama kaasa värviliste nägemuste tekkimisele.

Kui kõigile oli serveeritud, võeti kätest kinni ja indiaanlase juhatusel hingasime ühiselt sisse ja välja. Järgmisena palus indiaanlane tema järel häälikuid/helisid korrata. Hiljem kuulsin, et need pidada tšakrahäälikud olema.

Esimene ayahuasca pealetuleku tundemärk oli minu jaoks, et pähe tekkis vatine tunne nagu oleks paar õlut ära joonud. Šamaan hakkas chantima (ei tahaks seda tõlkida ei loitsimiseks ega lausumiseks) ja meie kordasime järgi. Senimaani ma olin iga tegevuse juures analüüsinud, et miks ma midagi teen ja kuidas ma teen ja proovisin oma otsustes kuidagi loominguline olla, pidevalt natuke mõeldes sellele, mis mulje ma endast jätan. Nüüd aga oli minuga juhtunud nii, et ma ei mõelnud mitte midagi, vaid lihtsalt automaatselt kordasin šamaani chanti. Vahepeal muutus chant vokaalimprovisatsiooniks ja siis jälle tagasi chantiks. Järgmisena tundsin, et kuigi ma heal meelel teeks seda chanti kaasa, siis lõug ja häälepaelad muutuvad kuidagi kangeks ja pikkade häälikute puhul saab mul õhk kummaliselt kiiresti otsa. Mõtlesin, et võib-olla on hea kui ma liigselt ei punnita ja lõpetasin chantimise. Kogu selle aja olime kätest kinni hoidnud ja see hakkas üsna intensiivseks muutuma. Ühel pool minu kõrval üks tüüp värises üle kere, teisel pool oli vanem naine, kes nuttis. Tundus, et tal oli raske. Käelabades oli tunda tugevat turbulentsi nagu oleks mingisugune väga võimas mootor veidi valesti kokku pandud. Muidu oli kõik hästi, ainult kätest oleks väga tahtnud lahti lasta. Tõenäoliselt tundsid seda ka teised, sest brasiillanna eestvõttel kätest hoidmine lõpetatigi.

Indiaanlane chantis edasi, brasiillane mängis mingit kõristit ja brasiillanna suhtles inimestega tantsu teel. Ayahuasca pealetulek ei olnud ebameeldiv, aga oli siiski üsna intensiivne. Kuidagi automaatselt hakkasin oma pead nõksutama ja randmeid väristama, mis aitas seda intensiivsust maandada. Mingi hetk andis brasiillanna mulle aga lahke soovituse - mis nägi välja nii, et ta tuli oma tantsus korraks minu värina-lainele, võttis juhirolli ja viis selle tantsu siis rahulikumaks -, andis lahke soovituse, et võib ka rahulikumalt olla ja siis ma sain aru, et ma saangi rahulikumalt olla.

Sees aina kasvas magus armastusetunne ja füüsiliselt oli mul juba väga hea olla. Hetkeks tundsin kerget iiveldust, aga see iiveldus oli samuti pigem meeldiv - umbes taoline nagu vahetult enne raskesse unne vajumist. Mõned inimesed ringis hakkasid oksendama ja ma sain aru, et tõenäoliselt minul seda ei juhtu. Muide üks esimesi oksendajaid oli brasiillanna, tehes seda aga lausa graatsiliselt.

Kui silmad kinni panin, nägin õrnalt mustreid, samas need mustrid ei olnud minu jaoks kõige huvitavamad, kuna mõnutunne sõitis kõigest üle. Mõtlesin hoopis oma vanemate peale ja olin väga tänulik, et mul just selline perekond on olnud. Üleüldse olin tänulik kogu elule, et mul nii hästi on läinud. Mõtlesin, et küll ma olen ikka andekas ja see tekitas tugeva missioonitunde, mis omakorda pani mind end tundma tähtsa inimesena. Ruumis, vähemalt minu ja šamaanide vahel kadusid ära igasugused sotsiaalsed struktuurid. Ei olnud enam tähtis see, et mingil hierarhial nemad minust kõrgemal olid ja mul oli ükskõik kui palju ma selle tseremoonia eest maksnud olin, sest sel hetkel oli sellest suva ka šamaanidel ja oli näha, et neil on hea olla ja et neile tõepoolest läheb korda tseremoonial osalejate heaolu. Mõtlesin kallitele inimestele ja tundsin mõnu kujutlusest, kuidas ma neid kallistan.

Üllatavalt äkiliselt aga lõppes see tripp ära ja tundsin end küll endiselt tervenenuna, aga üsna kainena. Enam-vähem täpselt siis aga teatas indiaanlane, et nüüd need, kes soovivad, võivad tulla ja neile serveeritakse veel üks doos. Kuigi esialgu see mõte tundus mulle naljakas, kuna olin jõudnud juba täiesti ära unustada, et ayahuascatseremooniatel ka selline võimalus on, siis muidugi ikkagi läksin ja mulle anti veel. Maitse oli jällegi meeldiv.

Seekord anti kõigile natuke vähem, aga see-eest tripp läks palju sügavamaks. Tripi pealetuleku ajal laulis brasiillane kõristiga üht rütmikat laulu, korraldaja mängis väga hästi džembet ja brasiillanna tantsis. Biit oli hea ja võimendas tripi pealetulekut. Sisemine power aina kasvas kuniks ühel hetkel tundsin, et ma pean kaasa mängima, nii et võtsin parmupilli ja mängisin nagu ma veel kunagi varem polnud mänginud ja minu meelest kandus mu power seeläbi ka tervele ruumile.

Kui pärast esimest serveerimist tundsin end väga tähtsana, siis nüüd ma tundsin end nagu jumal. Aga jumal mitte selles mõttes, et kõik on üks, vaid ma tajusin erinevaid panteistlikke jumalusi enda sees. Näiteks, mingi hetk panin tähele, et naeratan kuidagi kiskjalikult - umbes niimoodi et jah, see kõik on küll väga kena ja tore ning lõbustab mind, aga tegelikult ma tahan selle kõik lihtsalt ära hävitada, algosadeks kiskuda ja siis need algosad saata kuhugi kus nad uuesti kokku pannakse. Üldiselt mulle eriti ei meeldi nähtusi jumalateks nimetada, aga pole midagi teha, nüüd lihtsalt oli selline võimas jumalik tunne - võiks vist öelda, et mingi aspekt šivalikkusest. Samas, mõtisklesin veidi selle üle, et kas see nüüd ongi siis minu n-ö tõeline pale ja leidsin, et ei ole, vaid tegelikult on ikkagi midagi muud. See oli lihtsalt midagi, mis mind tol hetkel valdas.

Lõpuks pakuti ka haapeed. See on tubakast ja tuhast koosnev pulber, mille šamaan läbi kaunikujulise kõrre sulle ninna puhub. Toimelt ergutav ja vabastav. Kuna ma seda juba varem olin mõned korrad teinud ja selle ainega kõige suurem sõber ei olnud, otsustasin seekord vahele jätta.

Rituaal lõpetati käest kinni hoides ühise chantiga. Siis soovitati puhata ja muusikat kuulata ning lasti läbi kõlarite mingit veidi kummalist muusikat, millest ma aga praegu pikemalt ei hakka kirjutama. Jäin seal samas magama mõttega, et mul on nüüd missioon käes, ühtki probleemi ei ole ja nüüd on vaja lihtsalt tegutseda. Olin enam-vähem otsustanud, et mul järgmine päev pole vaja seda uuesti teha, vaid sõidan tagasi linna, et oma muusikat edasi teha ja suhelda mulle kallite inimestega.

TEINE ÖÖ


Olin kahevahel, et kas minna ära või jääda kuna enda meelest olin oma vajaliku kogemuse juba kätte saanud, aga mitmete inimeste jutust võis välja lugeda, et teine päev on ikkagi see põhiline päev. Lõpuks otsustasin jääda.

Sai käidud saunas ja oli maitsev lõunasöök. Rääkisin šamaanidega paar sõna juttu ja nad julgustasid mind järgmise tseremoonia aeg rohkem parmupilli mängima. Siis hakkasingi järgmist õhtut ootama, viibides pidevalt mingisuguses poolmeditatiivses seisundis. Natuke oli see ootamine siiski ka tüütu kuna õues hakkas mingi hetk veidi jahe ja sees hakkasid kõik šamaanide pille näppima ja mul oli seda kuidagi raske vaadata kuna ma tean kui vähe mulle meeldib kui inimesed küsimata minu intiimseid pille mängivad, seda enam et minu meelest see jämm, mis nendel pillidel seal toimus oli kuidagi suvaline ja minu jaoks lõhkus eelmise öö maagiat. Kui jämm lõppes, pani keegi mingisuguse igava muusika mängima, mida ma samuti ei talunud, nii et olin enamik aega ülakorrusel iseendaga või jälgisin veidi eemalt kuidas teised iga viie minuti tagant haapeed tegid ja mehed üksteisele mustreid käte peale joonistasid. Ausalt öelda need mehed tundusid mulle kuidagi sünged ja ka muude päevaste toimingute tähendusest sain ma vähe aru. Oli vaid paar inimest kellega suhtlemisest ma ise huvitatud olin. Mõned esimese öö inimesed tulid juurde, mõned läksid ära. Aeg tseremoonia alguseni venis.

Lõpuks siis olime jälle ringis. Indiaanlane laulis, anti veel praktilist informatsiooni ja räägiti rituaalist. Seekord oli ayahuasca veidi mõrkjama maitsega ja minu klaasi valas indiaanlane peaaegu ääreni, küsides veel veidi kõhklevalt naeratades "ok?" - vastasin "ok!".

Ring oli kahtlemata harmoonilisem kui esimesel päeval. Ka kätest kinni võttes, hingates, ümisedes ja chantides ei tekkinud seekord seda intensiivset turbulentsi mis esimesel päeval. Tõepoolest, oli nauditavalt ühtne tunne - ja mulle ju tavaliselt ühtsus mingite juhuslike inimestega ei meeldi. Kätest lasti lahti, aga chantimine käis edasi. Tundsin juba vatti peas ja kangust lõuas ning ootasin, et millal siis hakkab jälle see mõnus MDMA-laadne tunne, mis oli eile olnud. Seda tunnet aga ei tulnud vaid tuli hoopis iiveldus ja väsimus. Mõtlesin, et nojah, loogiline - mul lihtsalt on organismist see õnneaine otsas ja siit ei olegi enam võimalik midagi välja pigistada ja nüüd ma siis peangi lihtsalt terve tseremoonia jooksul väsimusega võitlema. Mõtlesin, et võib-olla ei olnud ikka kõige targem mõte teiseks päevaks jääda. Chantimine käis edasi ja mulle tundus, et kogu see rituaal ei vii enam kuhugi ja nüüd jäämegi terve õhtu selle kambaga siin enesepettuses chantima. Mõtlesin, et oleks ikka pidanud ära minema. Tuju oli halb, aga psühhedeelsus aina kasvas. Panin silmad kinni, lootuses ilusatest visuaalidest meelelahutust leida, aga nägin hoopis mingit kummalist, kärjekujulise struktuuriga ruumi. Ei olnud hetkel tahtmist sellega tegeleda. Tundus, et ka minu lemmikul brasiillannal oli veidi raske, igatahes õnneliku näoga ta ei olnud ja tegeles oksendamisega. Ka paljud teised oksendasid ja tundus, et kõik maadlesid mingite oma teemadega. Kui silmad kinni panin, nägin nüüd mingeid eriti tumedaid mustreid - olemuselt ehk midagi taolist nagu Heroes of Might and Magicu Necromanceri loss. Chantimine käis edasi ja ma mõtlesin, et need ei ole ikka üldse minu inimesed, ma ei saa aru milleks see rituaal vajalik on ja mulle aitab sellest tripist. Mõtlesin, et tuleb minna õue ja vaadata merd ja kuud. Samas, oli teada, et kellegi lahkumine poole tseremoonia aeg oleks ikka eriline tabu. Nüüd oli siis nii, et tahtsin ära minna, aga oli tunne, et ei tohi. Siiski, jõudsin juba otsustada, et mul on suva, mis minust arvatakse ja tuleb lihtsalt šamaanidele öelda, et I have enough of this trip ja ära minna. Siis tuli aga meelde, et varasemalt oli palutud, et inimesed teeksid oma oksendamised ringi sees ja kuna see mul nagunii juba plaanis oli, mõtlesin, et teen nüüd selle teene, et oksendan siin samas. Võtsin omale ämbri ette ja proovisin oksendada, aga midagi ei tulnud. Ikka eriti halb tundus mu seis mulle sel hetkel. Fakt, et ma olin suutnud oma varasema hea flow täielikult ära rikkuda nii kehva otsusega nagu teisele õhtule jäämine, seadis ka kogu mu elutee oma otsustega kahtluse alla. Siis tuli meelde varasemalt kuuldud tarkus, et vee joomine pidavat oksendamist esile kutsuma. Krabasin oma veepudeli ja samal ajal kuulsin kuidas indiaanlase chant muutus eriti intensiivseks ning oligi sel hetkel tõenäoliselt konkreetselt minule suunatud. See andis jõudu. Kaanisin kähku mõned lonksud vett ja kohe pärast seda läkski korda natuke oksendada. Brasiillanna andis mulle mõista, et nüüd on kõik okei... ja siis oligi. Kogu see bad trip kestis mul umbes 2-3 minutit.

Huvitav on, et see kõik toimus väga sünkroonselt muusikaga. Ma arvan, et see ei ole ainult minu ettekujutuse vili, et muusika sel hetkel väga heaks muutus, kui mul parem hakkas. Ma arvan, et minu halb olek oli mingil määral ka šamaanides ja ei lasknud neil väga hästi mängida ja nende mitteideaalne mäng ei lasknud minul end hästi tunda. Võiks vist öelda, et ayahuasca sel hetkel otsustas meie kõigi üle ja nüüd oli see hetk kus ta osadel inimestel lubas end hästi tunda. (Mõned inimesed aga jäidki tseremoonia lõpuni oigama.)

Igatahes, sain aru, et mu eelarvamus ei olnudki seekord tõeseks osutunud! Šamaanidel oli algusest peale teada, mis nad teevad ja millist seisundit nad selle chantiga taotlevad. Seda seisundit, mis pärast oksendamist saabus ei oska ma kuidagi muud moodi nimetada kui transs. Olin ka varasemalt sellest seisundist aimu saanud, aga mitte nii sügavalt ja kestvalt. See oli mingisugune sügavam õnnetunne - midagi taolist mille jaoks serotoniini ei olegi vaja. Olin täiesti vaba kõikidest ihadest, unistustest, rääkimata sotsiaalsetest kohustustest. Viibisin puhtas selges kirkuses. Oli selline tunne nagu ma oleks mõni Tiibeti munk, kes on 20 aastat mediteerinud ja nüüd lõpuks midagi väga olulist saavutanud. Vaatasin šamaane ja olin neile tänulik selle eest, et nad teavad, mis nad teevad. Teavad, kui palju tuleb võtta, millisel hetkel millist laulu laulda, millal juurde võtta. Teavad mis on selle rituaali eesmärk ja omavad ka piisavalt toorest jõudu, et kogu kampa sinnapoole liigutada. Tajusin iseend, šamaane ja veel mõningaid trippijaid jälle jumalatena.

Eriti huvitav tundus mulle indiaanlane. Nägin, et ta on ikka eriti palju trippinud, väga palju mõelnud ja mängib mingit väga kõrget mängu, tundes siirast heameelt nähes, et ka minu tripp hästi kulgeb. Mingi hetk kui mõned mõtted (küll positiivsed, aga siiski mõtted) transsi hakkasid sisse sõitma, tundus kohane jälle parmupilli mängida ja see aitas transil edasi kesta. Nagu ka LSD-trippide kirjeldamise puhul olen täheldanud, siis kõige sügavamate kogemuste kohta on kõige raskem midagi kirjutada.

Seekord ei kadunud ayahuasca mõju nii järsku kui eelmisel päeval ning kui pakuti, et on võimalik veel võtta, olin endiselt erk ja õnnelik. Naljakas, et kuigi ma veel samal õhtul olin korraks mõelnud, et nüüd ma siis olengi oma psühhedeelsetel rännakutel jõudnud mingisse tumedasse faasi ja pean igasuguste psühhedeelikumidega pikemaks ajaks lõpparve tegema, siis pärast seda transsi, nähes, et üldine trend on ikkagi juurde küsida, mõtlesin, et isegi kui mul korraks jälle halb peaks hakkama, võiks selle tripi ikka täies mahus kaasa teha. 

Võtsin juurde - mitte küll enam väga palju, aga sellest piisas ja paha enam ei hakanud. Energia, mis vahepeal veidi raugema oli hakanud, tuli tagasi, nii et mul oli küllalt aega, et seda kogemust oma igapäevaellu integreerida. Brasiillane mängis muusikat ja tegi seda nii andekalt, et päris hea oli kuulata. Lõpetasime tseremoonia seistes -võinoh, seisid need, kes suutsid.

Siis teatati, et kui kellelgi on midagi ringiga jagada, nüüd on see võimalus. Üllatuslikult ei hakanudki igaüks pooletunnist kõnet pidama, vaid paar inimest lihtsalt laulsid mõned laulud.

Pärast seda lasti jälle kõlaritest muusikat ja öeldi, et nüüd võib puhata. See muusika, mis nüüd kostis oli minu meelest ikka väga tugevas kontrastis tolle jumaliku transsmuusikaga, mida varem laivis oli mängitud. Kuidagi kehvasti, laisalt, ebaloominguliselt oli see produtseeritud. Oli kuulda, et terve loo vältel kordab mingi sama loop. Kui kasutati sünte, kõlasid nad eriti digitaalselt ja igavalt ning näiteks delay oli kuidagi juustuse saundiga. Enamikes lugudes oli põhiliseks täitvaks elemendiks kalimbaklõbistamine, mis lõpuks mõjus nagu tapeet. Ning sõnad kõlasid jõuetult nagu nad oleks kirjutatud nii et keegi on istunud laua taha, mõelnud mida ta tahab öelda ja siis need sõnad lihtsalt pastakast välja imenud. Uus oli minu jaoks aga see, et kui tavaliselt sellised asjad mõjuvad mulle ängistavalt, siis seekord ma lihtsalt jälgisin ja ei tundnud mingit negatiivset emotsiooni. Proovisin isegi leida midagi positiivset ja mõtlesin, et küllap kellelgi on ikka mingid head kavatsused sellega olnud. Magama läksin ülakorrusele kuna see heli oli minu jaoks veidi vali.

Järgmine päev peeglisse vaadates ehmatasin veidi, kuna keegi meeldiv, aga natuke harjumatu inimene vaatas sealt vastu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mulle ayahuasca väga meeldis. Raske on teda millegagi võrrelda. Esimese õhtu esimene tripp tundus mulle umbes nagu MDMA+visuaalid+religioossus. Esimese õhtu teine tripp oli veidi nagu seen, aga hoopis teistsuguse energiaga. Teise õhtu lõpptulemus aga oli sügavuselt midagi sarnast sellele, mis tekkis, kui ma möödunud aasta detsembri jooksul 5 korda LSD'd olin trippinud. Samas, kui mõelda majanduslikult, siis kahe ayahuascaõhtu eest saaks juba 20 LSD trippi...

P.S. 
Nüüd ma saan aru, mida need inimesed üritasid saavutada, kes meie viimase LSD-rituaali aeg pooldasid tseremoniaalsust. Samas, ma siiski arvan, et LSD on hoopis teistsuguse mõjuga aine ning nagu minul ei maksa oodata ayahuascalt sama mida LSD'lt (sain sellest kusjuures alles teisel õhtul aru), ei maksa ayahuascainimestel oodata LSD'lt sama mida ayahuascalt.

Saturday, November 10, 2012

LSD ja rituaal

Sõber pakkus välja, et võiks tema maakodus veidi suurema seltskonnaga erinevaid psühhedeelikume trippida. Oli plaanis, et kõik ei võta täpselt samu aineid ega koguseid ning õhku sai visatud ka hüpotees, et ehk kambavaim ja ühine ruum suudavad kogu seltskonna ainete ja koguste erinevusest hoolimata ühisesse teadvusseisundisse viia. Meile kasutada olevad ained olid LSD, seened, kanep ja ülinatukene san pedro kaktust.

Seekord sai päris põhjalikult n-ö eeltööd tehtud, mille käigus mu sõbra sõber pakkus välja, et ei peaks olema lihtsalt tripp vaid rituaal. Esialgu oli see mõte mulle küll veidi vastumeelne, aga ühe hea sõbranna nõuandel ja kartuses, et võib-olla olengi hakanud mingisugusesse enda kindlaks kujunenud trippimisformaati kinni jääma, otsustasin lõpuks rituaalile ikkagi võimaluse anda ning päev-päevalt hakkas see mõte mulle aina parem tunduma.

Tavapärasest erinev oli veel see, et juba paar päeva enne trippi hakkas iseenesest tekkima meditatiivne meeleseisund ja et kogemust veel tugevamaks muuta, ei söönud ma trippimise päeval rohkem kui hommikul paar puuvilja.

Istusime siis lõpuks üheksakesi ühe vana talu kambrikeses. Ruumi keskel oli väike altar LSD, seente, kanepi, MDMA, San Pedro, viirukite (salvei ja palo santo), väikse Buddha kuju ja kristallidega. Alguses istusime niisama ja arutasime läbi mõned reeglid, milleks oli peamiselt, et see ruum kus me praegu oleme on püha ruum ja siin olemise eesmärk on iseendas sügavale minna ning kui on soovi juttu rääkida või midagi muud pühasse ruumi sobimatut teha, tuleb minna kõrvalruumi või kuhugi mujale. Mu sõbra sõber, kelle idee see rituaal oli - nimetame teda siin tekstis siis šamaaniks, kuigi selle kohta on mul veel ühtteist öelda -, koostas oma arvutis playlisti, mis koosnes peamiselt ayahuascatseremooniate lauludest.

Hakkas rituaal. Ruum ja ka iga inimene eraldi puhastati hipide kombel salveisuitsuga. See mulle täitsa meeldis, oli justkui mingit laadi meditatsioon. Siis saadeti ringi käima jutusau, mille juures igaüks ütles taotluse (mis ta soovib selle tripiga saavutada) ja võttis tüki san pedrot. Vahepeal said kõik ka ühe seene. Seene ja san pedro kogused olid muidugi nii väikesed, et see oli rohkem nagu sümboolne - otseselt mingist seene- või kaktusetripist ei ole mõtet rääkida. Taotluste ajal asusime tasapisi n-ö main dishi kallale. Mina ja veel paar inimest võtsime igaüks kaks doosi LSD'd. Paar inimest võtsid ühe doosi LSD'd ja ühe doosi seeni. Mõned võtsid lihtsalt kas ühe doosi LSD'd või ühe doosi seeni.

Kuniks tripp hakkas peale tulema, mängisime minu ettepanekul natukene parmupilli. Oli päris lõbus. Tekkis vaikus ja šamaan pani oma playlisti randomi peal mängima. Esimene lugu oli päris hea. Tundsin, kuidas LSD hakkab tasapisi mõjuma ning nautisin seda kerget surinat oma kehas. Nägin enda ümber häid sõpru ja mul oli hea meel, et ka neil oli hea. Tuli veel paar head lugu. Visuaalid hakkasid tasapisi tööle. Siis aga hakkasid mind playlistis olevad lood häirima. See tähendab, nad ei olnud isegi kõige hullemad, aga mina oleksin eelistanud vaikuses istuda ja minna enda sees sügavamale. Mõne loo maneer minu meelest proovis mulle ette öelda, et kuidas ma nüüd peaksin ennast tundma ja see veidi häiris. Kui hakkas mängima üks teatav lugu, mille puhul nii sõnad kui instrumentaal olid nagu põhikooliõpilase kirjutatud, oli küll veidi nagu šokk, et miks selline lugu siia playlisti on pandud. Vaatasin siis šamaani, kes minu meelest sel hetkel väga proovis ennast šamaaniks pidada ja tema arvutit, millist ma ise endale eales ei ostaks ja kõvaketast, mille valgustus mulle ei meeldinud ja mõeldes mõtet, et miks ta neid laule omale kõvakettalt arvutisse ei kopeerinud ja miks tal üldse maitset ei ole ja miks me ütlesime taotlusringide ajal indiaanlaste kombel "Ahoo!", kui oleks võinud öelda palju tugevama eestikeelse sõna nagu "Aitäh!", hakkas kogu see reglementeeritud pühadus totakas näima. Oleksin tahtnud öelda, et okei nüüd paneme muusika kinni või lähme varsti õue, aga kuna varasematest kogemustest olen ma õppinud, et oma tripi esimest kriitikapuhangut ei maksa kohe valla lasta, kuna enamasti midagi head sellest ei sünni, jätsin ütlemata ja jälgisin huviga seda totakust (parasjagu mängis mingisugune skandinaavialik poplauluke). Vaatasin paarile sõbrale otsa ja nägin, et nad mõtlevad umbes sama mis mina.

Varsti olidki umbes pooled meist kõrvalruumis ja üsna pea läksime juba edasi õue. Tähistaevas, selge õhk, trööstitu sügis, kaugelt kostuv maantee kumin - vähemalt minu jaoks olid need palju sügavamad vaatlusobjektid kui mingi laul sellest, et kõik on üks ja keha saab terveks. Sel hetkel tundus, et kogu see rituaal oli üles ehitatud umbes selleks, et leida kinnitust millelegi, mille suhtes on juba otsustatud, kuidas see peab olema. Minu meelest aga on LSD selleks, et lahti lasta ootustest, harjumustest, mälestustest, mõtlemisest ja eelkõige on LSD religioosne kogemus mille käigus saab teada midagi uut. Mõtlesin, et kahju inimestest, kelle trippimised ainult selliste rituaalidega piirduvadki.

Läksin sisse tagasi kavatsusega soovitada ka teistel õue minna. Õnneks olid ka toas siiski piirid juba lagunema hakanud, inimesed liikusid ringi ja hävisid fanni. Küsisin ühe lähedase inimese käest (nimetan teda edaspidi S'iks) , kelle jaoks see oli esimene LSD-tripp ja kellele mina seda soovitanud olin, et kuidas läheb. Kes küsib, küsis ta vastu. Päris hea küsimus. Ütlesin talle (nalja pärast käskival toonil), et nüüd tuleb õue minna. Ta sai naljast aru. Tasapisi liikuski kogu kamp õue, kus oli käsil suure lõkke süütamine. Paber ja puud olid niisked, nii et lõke eriti ei tahtnud põleda. Sel hetkel oli mul muidugi suva, kas ta läheb põlema või mitte. Pigem oli tähtis, kuidas ma ta põlema panen või ei pane ning miks. Kunsti nimel, nalja pärast proovisin lõket süüdata niimoodi, et oleks võimalikult vähe tõenäoline, et ta põlema läheb. Varsti ta siiski põles ja taeva poole tõusvad sädemed olid väga ilusad. Praksumist kuulates meenus, et mu lemmik heli on plahvatus. (Kui kaob ära see, mis peab kaduma.)

Kuna S oli üks väheseid tüdrukuid seltskonnas ja ühtlasi väga ilus, proovisid kõik temaga oma avastusi jagada ja talle oma maailmavaadet selgitada. Vähemalt nii mulle tundus, kuna ma olin temasse armunud. Nägin teda inimestega kelle teadmisi ma ei usaldanud ja üleüldse käis lõkke ääres koguaeg suur naljatamine ja lobisemine, nii et mul tekkis tahtmine talle just enda trippimisviisi tutvustada - tahtsin ta lõkkest veidi eemale viia, et saaks vaikselt olla ja tähti vaadata. Kuna aga talle selleks ajaks juba päris palju erinevat juttu oli räägitud ja mina vist lähenesin jälle veidi liiga käskivalt (nalja pärast muidugi) võttis ta minu suhtes kaitsva hoiaku ja sel hetkel nägin ma tema nägu muutumas veidi reptiloidseks, mis oli natuke hirmutav. Ma muidugi teadsin, et see muutus toimub minu enda meeles ja on lihtsalt minu viis asjade nägemiseks, aga midagi see hallutsinatsioon siiski peegeldas. Tundus, et see pool inimesest lööb välja kui ta tunneb end ähvardatuna, nii et tõmbusin tagasi ning kuigi midagi jäi minu ja tema vahel ikkagi lahendamata, saavutasime mingisuguse enam-vähem flow.

Ta ütles mulle, et igaühel on oma tõde ja ma ei tohiks enda tõde peale suruda. Aga minu meelest siiski kõik, mis keegi mõtleb ei ole tõde kasvõi juba näitel, et inimestel on harjumusi, mis on neile endile ja kogu maailmale on kahjulikud.

Enam-vähem tripi kõrghetkel jõime üheksa peale ära umbes nelja inimese MDMA doosi. Mõni sai rohkem, mõni vähem. Ise tundsin MDMA mõju minimaalselt, aga võib-olla ei olekski tahtnud rohkem, kuna käsiloleva happetripi aeg olin just aru saanud, et mu kolm viimast MDMA trippi ei ole mulle sada protsenti hästi mõjunud. See tähendab, kindlasti MDMA on mind avatumaks teinud ja õpetanud elust rohkem mõnu tundma, aga seda sügavust, mis pärast happetrippe tekib, oli MDMA minus vähendanud.

Olime siis seal lõkke ääres ja oli plaanis suitsetada kanepit ehk nagu hipid selle kohta tavatsesid öelda "Santa Mariat". Šamaan pidas pika kõne selgitades, et miks me seda täpselt teeme. Inimesed kuulasid, ootasid, aga ilmselgelt keegi tegelikult ei suutnud seda kõnet algusest lõpuni läbi protsessida, kuna endalgi toimus peas nii mõndagi huvitavat. Kui kõne sai läbi ja šamaan tahtis joindi põlema panna, ütlesin ma, et ma ei saanud täpselt ikkagi aru tema kõnest. See oli okei, et ma nii ütlesin. Tavaolukorras oleks see ehk veidi kohatuna mõjunud, aga religioosse rituaali aeg minu meelest ei ole tähtis see, et ära teha need asjad, mis on plaanis, vaid on tähtis, et kuidas ja miks neid teha. Ja mulle tundus, et ka meie self-claimed šamaan sai sellest aru, sest kõigil oli lõbus ja siis ta seletas veidi lihtsamalt.

Varsti ütles keegi, et võiks baba juurde tagasi minna. Baba tähendab India traditsioonis õpetajat ja siinkohal nimetati babaks seda ruumi, kus me olime alustanud oma tseremooniat. Mina olen aga selliste sõnade suhtes allergiline. Umbes pooled meist jäid õue.

Läksin siis jalutama koos sõbraga, kes sellest seltskonnast minuga võib-olla kõige rohkem sama maailma jagas. Tema oli söönud doosi seeni, doosi hapet ja joonud rohkem MDMA'd kui keegi teine too õhtu ning ilmselt tundis end väga hästi. Leidsime, et peaksime rohkem aega koos veetma. Ka minul näis midagi sellest MDMA'st vaikselt tööle hakkavat. Hiljem hoidsime mina, mu sõber ja S - see kellesse ma armunud olin - kolmekesi tähistaeva all (tähtede vahel olid valgusjooned ja nad liikusid seal) kätest kinni ja tundsin suurt soojust meie vahel.

Nagu võib-olla siit juba välja on tulnud, siis meil olid too õhtu ikkagi suht erinevad tripid. Need, kes olid ainult seeni trippinud, olid minu meelest väga seene näoga ja justkui mingist lõbusast seenevaimust juhitud. Üks seenetrippija ütles mulle, et talle seened meeldivad rohkem kuna seened on vähem intellektuaalsed ja hape on ruuduline. Minu meelest hape on mitmetahuline, aga ma saan aru küll, mis ta selle all mõtles. Ja inimene kes oli ainult ühe LSD võtnud (ja kellega ma varem muideks ainult ühe korra olin kohtunud), ei näinud ilmselt nii palju ilu kui need, kes olid võtnud kaks. Sel ajal kui mina nägin veel laes ja seinal müstilisi kujundeid mille päritolu ma kuidagi selgeks ei suutnud teha, rääkis tema nostalgilisi jutte oma elust ja minu meelest aktiivselt tegeles taasklammerdumisega või siis endale uute imidžikihtide ladumisega ja ma ei saanud teda ka aidata öeldes, et aga vaata hoopis neid kujundeid seal laes, kuna doosi erinevuse tõttu ta neid sel hetkel enam väga tõenäoliselt ei oleks suutnud näha.

Hommikul oli ühissöömaaeg mille ajal käis ringi jutusau ning igaühel oli võimalik midagi öelda. Üllatavalt viljakaks kujunes see ring ning inimesed tõepoolest ütlesid ausalt, mis nende meelest eelmine õhtu oli hästi ja mis oleks võinud paremini olla ja mis on siiamaani lahendamata.

Järgmisel päeval olid värvid väga kontrastsed ja näiteks puud olid küll sellised nagu nad alati on olnud, aga see millised nad alati on olnud, tundus mulle korraga väga psühhedeelne. Miks need raagus kased just taolised välja näevad nagu mõni fantaasiarikas kunstnik nad oleks maalinud? Kust tulevad need printsiibid mis panevad maailma välja nägema just nii nagu ta on.

P.S.
Järgmine kord siiski tripiks koos inimestega, keda ma tunnen paremini. Ideaalis võiks tegu olla parimate sõpradega.

P.P.S.
Rituaalsusel tegelikult olid ka oma positiivsed küljed, aga järgmine kord võiks seda veidi teisiti teha. Näiteks võiks valida teistsuguse muusika või ta üldse ära jätta ning võiks mitte püüda adapteerida mõne muu droogi rituaali LSD'le.