Saturday, March 13, 2010

Kuuekeelne kannel ja LSD

Eile sai üle pika aja jälle LSD'd pruugitud ja nagu juba kombeks, kirjutan nüüd ka väikese raporti.

See ei olnud mul eriti ette planeeritud. Kell 7 lõppes kool ja alles pärast seda sai ühe hea sõbrannaga, kellel samuti üks tükike oli juba mõnda aega ootel olnud kokku lepitud, et teeme täna LSD'd ja läheme siis lavale – sest justnimelt lavale minek oli mul selleks õhtuks kokku lepitud.

Istusime minu toas, proovisime natuke rahuneda ja pistsime siis magusad kuubikud suhu. Võrreldes margiga sai see osa väga kiiresti läbi. Üsna pea hakkaski kõik juba surisema ja väga helisema.

Ma ei hakka pikalt kirjutama, mis seal kontserdil toimus ja miks me sealt üsna pea minu poole tulime. Ütleme nii, et esinemiseks seda kindlasti ei saa nimetada, see oli pigem stseen mingisugusest komöödiast - seisan nõutult seal laval, minu ümber käib mingi tramburai, Velbaum räuskab... see kõik oli ikka väga absurdne. Võib-olla olekski mõtekas siin hüpata selleni, kui me istusime kolmekesi – mina, mu LSD'd teinud sõbranna ja siis veel üks teine sõbranna - minu köögis ümmarguse laua ümber ja suitsetasime natukene rahupiipu. Kuna LSD just kõige tugevamat sorti ei olnud, näis väike boost ära kuluvat. Varsti olimegi kõik päris rõõmsad. Tegin sõbranna suurest pupillist nalja pärast pilti (muide, see pilt mis mul siin üleval on, on hoopis kanepisõbranna tehtud), uurisin seda jäädvustust siis suure huviga ja taipasin korraga, et oot-oot – ma ju pildistasin, mitte ei filminud! :D

Pärast seda sai tükk aega veedetud köögilaua imelisi mustreid jälgides. See kõik ujus ja lainetas, oli väga ilus. Tundsin lähedast suhet Jumalaga, kõiksusega, sest hallutsinatsioone nähes lihtsalt ei saa arvata, et mina olen üks asi ning kõiksus on mingi teine asi, kuna ma teadsin, et mina oma kausaalse egostruktuuriga kunagi ei suudaks midagi nii ilusat välja mõelda, kui need lõputud ülipeened mustrimaailmad, aga ometi ma ju neid nägin – järelikult, on minus ka midagi enamat kui see virvendus, mida tavaliselt Minuks nimetatakse. Enamat kui see virvendus, mis ma seal kontserdil vist üritasin olla. Suutsin endale sõnastada ka mõned üsna huvitavad mõttekonstruktsioonid, aga neid võib kindlasti kusagilt lugeda ka palju paremas sõnastuses, kui mina seda praegu suudaksin.

Edasisest on mul raske midagi väga konkreetset rääkida, kuna see oli meditatiivne, mitteverbaalne ja mitte pärit siit sõnade maailmast.

Avastasin enda jaoks kuuekeelse kandle ja julgen öelda, et käisin temaga väikesel šamaanirännakul. Ma suhtlesin kandlevaimuga ja mulle hakkasid ilma pingutuseta justkui “meenuma” asjad, millele ma kunagi varem oma elus ei olnud üldse mõelnud. Jah, kuuekeelne kannel on väga võimas pill ja kindlasti midagi palju ürgsemat kui kitarr, väga transsiv. Ta tõesti viis mind ja ma kahtlustan, et ka mu sõbrannasid natukeseks kuhugi mujale, võib-olla vahelduseks iseenda sisse? Ma tundsin, et oleksin saanud veel kaugemale minna, aga otsustasin selle jätta teiseks korraks. Tüdrukud jäidki peale kandlemängu sügavasse unne. Nagu mul juba kombeks on saanud, ootasin päikesetõusu ära ja jäin siis samuti magama.

Mida kokkuvõtteks võib öelda – sain targemaks, aga oleksin võinud ka enne trippi natuke rohkem mõelda, ma oleksin suutnud küll. Järgmine kord, kui midagi taolist tarbin, tahan kindlasti olla looduses, lõkke ääres ja soe peab olema. Ning aega peab rohkem olema. Ja ei tasu üldse teha selliseid plaane, et lähed peole ja oled seal hästi lahe...

Ühesõnaga, nagu öeldakse, tagasi joonestuslaua juurde.

P.S. Aga ühest väga tähtsast asjast ma ei saa rääkida.