Wednesday, August 6, 2008

LSD muusikafestivalil nimega Lelle alternatiiv

(tekst kirjutatud 16.07.2008)

Kell 18.00 läksin punkbändiga lavale. Mina olin kitarrist. Selleks ajaks tundsin juba seda happele iseloomulikku, natuke erutavat ja hirmutavat särinat, kihelust igemetes ja lõuas. Väga tore esinemine just ei olnud. Kitarririffid tundusid kohati igavad ja mul oli tunne, et tahaks hoopis teistsugust muusikat mängida praegu.

Pärast kontserti panin kitarri oma 2-inimese telki, kuhu olid ladustatud veel umbes kümne punkari asjad ja läksin paljajalu alla järve äärde.

Väike rabajärv oli soe ja rahulik. Võtsin riided seljast ja läksin ujuma nagu paljud teised. Ma polnud varem happe mõju all ujunud ja mul oli kerge kahtlus, et ei tea, kas on ikka väga hea mõte vette minna – mõnes filmis hakkaks siis kindlasti halvad asjad juhtuma. Aga tuli välja, et ujuda on väga mõnus ja et ma oskan happes isegi paremini ujuda, kui tavaliselt. Järves ei olnud peaaegu üldse mingit trippimise tunnet, vaid kõik oli väga loomulik. Tunnetasin oma voolujoonelisust ja harmooniat.

Natuke aega pärast väljatulekut hakkas mul ebamugav. Mul oli raskusi omale koha leidmisega. Istusin natuke aega Mmmi ja teiste juures, aga seal olid paar purjus tüdrukut, kes näisid kuidagi väga-väga labased, lodevad ja mulle talumatud. Siis hakkasin mõtlema, et ehk on viga hoopis minus, et äkki mina olen mingisugune imelik, kes ei saagi kunagi ühtegi kampa sobima... ja kartsin üksindust. Koos murega hakkasid ka mu ülitundlikud tajud mind häirima – ma ei suutnud neid enam nautida ja soovisin, et oleksin normaalne. Sealt edasi tekkis mul mõte, et kui ma tahan olla normaalne ja kampa sobida, siis järelikult ma ei ole eriline, olen täiesti tavaline suvaline tüüp, kes on ennast segi tõmmanud. See kestis umbes 15 minutit, siis rahunesin maha ja hakkasin asju jälle helgema pilguga vaatama, kuigi tunne, et mul pole kuskil olla, veel säilis. Istusin tuttavatest natuke eemale, aga mitte liiga kaugele. Järveäärne oli niiske. aga värske. Tundsin loodust oma varvaste ja sõrmede all. Tundsin, kuidas loodus annab mulle jõudu ja nüüd mul oli ükskõik, mis minust arvatakse.

Nautisin ilusat vaadet ja silmitsesin süüdimatult ilusaid aluspesus tüdrukuid. Neid oli hea vaadata, aga mingit seksuaalse tooniga tungi ma ei tundnud. Üks neist – ma olin temaga kunagi ühel kontserdil paar sõna rääkinud – tuli istus minu vastu: „Noh, mis sa teed siin siis niimoodi?” - „Sa oled väga ilus niimoodi paljalt.. võinoh, ma enne eemalt vaatasin.” Muide, ma tundsin ta ära alles siis, kui ta päikeseprillid eest võtts. Millegipärast hakkas ta mind kogu ülejäänud festivali jooksul otsima ja mul järel käima. See oli natuke naljakas, aga natuke ka tüütu.

Läksin tagasi festivalile, paljajalu ja ennast leidnuna. Niivõrd iseendana tundsin ennast viimati varajases lapsepõlves. Mul oli ükskõik, mida teised teevad või arvavad.

Vahepeal suitsetasin natuke (umbes 2 ja pool mahvi) kanepit, kuna olin varematest kordadest täheldanud, et kanep annab LSD tripile hoogu juurde. Seekord ma esialgu ei tundnud kanepi mõju peaaegu üldse, aga nüüd järelemõeldes arvan, et ta midagi mulle ikka tegi.

Ülejäänud õhtu möödus väga mõnusalt. Kõndisin festivalialal ringi, suhtlesin inimestega, kes mulle lahedad tundusid, sain lähedasemaks vanade tuttavatega, leidsin uusi. Suhtlemine ja käitumine tulid mul üleüldse väga hästi välja enda arvates. Rääkisin hästi vabalt ja loomulikult, aga mitte tühjadest asjadest, vaid sellest, mis parasjagu tähtis tundus. Teadsin täpselt, mis on tõde, mida öelda ja kuidas seda tõde veel ka nii öelda, et mu vestluskaaslane end hästi tunneks. Tundsin, et sellest suhtelmisest on mulle suures plaanis palju kasu.

Kell oli umbes 4 hommikul kui ma all järve ääres hakkasin djembemängu kuulama ja selles spontaanselt ka ise kaasa lööma. Ma polnud enne kunagi nii hästi mänginud. Üks tüüp küsis, et miks ma nii tõsiselt mängin.

Umbes kell 6 hommikul otsustasin, et oleks vaja natuke magada, et ma järgmine päev väga väsinud ei oleks. Minu enda väikeses 2-inimese telgis, mis paistis enne asjadest nii pungil olevat, et sinna enam kedagi ei mahu, magas nüüd veel 5 punkarit kuidagi üksteise otsas hunnikus. Päris naljakas oli tegelikult mõelda, et kuidas nad sinna purjus peaega sisse olid roninud ja et miks nad lihtsalt õues lageda taeva all ei olnud tahtnud magada. Võtsin oma magamiskoti ja leidsin endale koha bändi Veebruar telklaagris, kus telkide ees maas olid mõned matid.

Mul oli nüüd hea. Värske õhk puhus peale ja tõusva päikese valguses sillerdasid tuule käes kaseladvad. Hallutsinatsioonid tekivad kõige lihtsamini kui pea on paigal, kuhugi toetatud ja ei ole midagi muud parasjagu käsil peale jälgimise. Varsti ei õõtsunud enam kaseladvad, vaid ilusad kuldsed, naljaka kujuga looduseolendid. Tundus, et nad justkui jälgivad kõike, mis me inimesed teeme, aga nad ei ole millegi peale pahased, vaid võtavad kõike huumoriga, justkui irooniliselt – „jaajaa, tehke-tehke oma värke, aga küll te kunagi aru saate.” Ja mina seal telkide ees maas olin väga õnnelik, et ka mina olen osa loodusest ja universumist ning et see osa minust ei lähe kunagi kaduma.

Samuti nagu tripp algab juba enne manustamist, ei pea ta tingimata lõppema koos aine keemilise mõjumise lõppemisega. Mina näiteks üritasin seekord niimoodi seada, et osa kogemusest tuleks minuga alatiseks kaasa.

Mu meel oli veel nii aktiivne, et kella üheksaks hommikul ei olnud ma minutitki maganud. „Mis siis ikka,” mõtlesin ja läksin järve ujuma. Pärast seda tundsingi end juba üsna värskena ning tuli tahtmine lahkuda sealt festivalilt, mis enam eriti värske ei olnud. Andsin oma kitarri Veebruari-inimeste kätte (aitäh Janis!), panin asjad kokku ja hakkasin Vändra poole hääletama – õhtul pidi seal ühe sõbranna suvilas pidu tulema ja ma tahtsin neid inimesi näha. Huvitav oli, et just see järgnev hääletusretk mõjus mulle isegi psühhedeelsemalt kui enamik möödunud happetripist.

Ma ei teadnud, et Lellest saab ka otse Vändrasse, nii et hääletasin päris suure ringiga. Vahepeal veetsin umbes tunnikese ka Raplas. Lõpuks jõudsin kohale nelja autoga. Ebatavaliselt kiiresti võeti mind igalt poolt peale. Sain kõigiga heale jutule ja vist meeldisin inimestele. Näiteks võttis mind Vändra lähedal peale üks tuugalt täis auto, kus sattusin istuma ühe päris nägusa tüdruku kõrvale. Mul oli kahtlus, et ma ei ole, noh, eriti hea kõrvalistuja, kuna, pärast magamata ööd ja pikka reisi palava päevaga, ma arvatavasti just väga kena välja ei näinud ja olin higine. Aga äkki küsis see tüdruk, et kas mul pruuti juba on. „On”. „Aa, kahju. Ma muidu mõtlesin, et hakkaks ise su pruudiks.” Tavaliselt ma mingi naistemagnet küll ei ole – huvitav, kas mingi osa minu happejärgsest aususest oli siis nii köitev?

Lõpuks oli mul veel päris pikk maa kõndida, tegin vahepeal väikese metsapeatuse, et end kergendada ja võtsin millegipärast ka paljajalu. Metsa all astusin aga mingisuguse asja omale jalga. Istusin rahulikult maha, puhastasin piirituselapiga (mul oli väike apteegikott seljakotis) haava, urgitsesin noaga võõrkeha välja ja panin plaastri peale. Ma ise ka imestasin, et ma seda viitsisin – tavaliselt oleksin vist kergelt valutava jalaga lihtsalt edasi kõndinud.

Psilocybini seened Võsul ja bad trip

(tekst kirjutatud vahetult peale kogemust, 08.05.2008)

Mänguväljak võtab päikest, eemal kohiseb meri. Laman mänguväljaku ääres männiokkasegusel liival ja jälgin karges meretuules õõtsuvaid puulatvu, mis helesinise, kohati neoonlillaks siriseva taeva taustal huvitavaid vorme omandavad. Süvitsivaatlemist segavad ainult mu enda takistamatud itsitamisehood. Minuga koos on veel neli inimest ja ka nemad on seeni söönud. Mmm-Lll, minu pruut, lebab sinisel taldrikukujulisel lastekarussellil, Kkk on eemal kiikhobuga külili vajunud ja millessegi süvenenud, Aaa istub ronimisredeli otsas ja Mmm tema kõrval kiigel. Meil on üksteisest suva ja väga hea olla.

Ühel hetkel konstateerin, et Mmm-Lll on juba mõnda aega kadunud. Tõenäoliselt on tal kõik korras, aga kuna ta sõi seeni esimest korda ja mina olin see, kes talle neid soovitas, lähen ikkagi järele, et vaadata, kuidas tal kulgeb.

Mmm-Lll on mere ääres ja väga heas tujus. Istume, itsitame, vaatame merele ning ei saa midagi üksteisest aru. Järgmisel hetkel aga tundub mulle, et saame üksteisest aru rohkem, kui tahaks saada. Ta hakkab imelikku juttu rääkima (mulle kõlab see nagu täiesti seosetud laused) ja mina tema pärast natuke muretsema - kardan, et tal võib n-ö bad trip tekkimas olla. Pakun välja, et võiks tagasi mänguväljakule minna. Talle see mõte ei meeldi. Kuigi ma olen täiesti teises maailmas ja väga raske on mingeid realistlikke mõtteid mõelda, arvan, et ju ma saan ikkagi natuke rohkem aru kui Mmm-Lll ja tunnen, et oleks õige tagasi minna. Ta ei ole nõus.

Tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Tean, et seentega võib oksendamist ette tulla ja seetõttu ma väga ei muretse, aga füüsiliselt halb enesetunne niidab mu nii maha, et tunnen end täiesti võimetuna. Tunnen, justkui ma tõmbuks kokku ja nagu ma laguneks laiali, nagu ma tõuseks samal ajal õhku ja langeks põrgusse. Mmm-Lllil näib minu agooniast täiesti suva olevat. Asume kuskil imelikus kohas, mitte päris rannas, pilliroopuhmaste vahel.
-"Ma hakkan vist oksele," ja ma oksendangi.
-"Ah selline sa siis oledki! Ole pealegi selline, kui sa tahad, aga ära mind sellega kaasa tõmba, jäta mind sellest välja, ära MIND kaasa tõmba!," vuristab Mmm-Lll üsna närviliselt ja kõnnib kiiruga minema. Ma olen üsna kindel, et tema tripp on nüüd eriti halvaks minemas, aga ma ei suuda tema heaks midagi teha, kuna mul on juba endal nii halb nagu mul kunagi varem kogu elu jooksul ei ole olnud.

Laman pilliroopuhmaste vahel ja kõik on nii tuksis kui olla saab. Esiteks, füüsiliselt tunnen retsimat iiveldust kui mistahes alkoholimürgituse puhul kunagi olen tundnud - pea käib ringi, keha on nii nõrk, ükski asend ei aita, sisikond tahaks aina suu kaudu välja tulla. Aga kõige hullemad on sel hetkel mu mõtted. Peas ketravad mingid vastikud sundfraasid. Igasugused tulevikulootused haihtuvad. Näen kuidas minu ja kõikide mu sõprade elud lõppevad õnnetult, hallilt, igavalt, kuidas kellestki ei saa kedagi. Kõik näib nii mõttetu ja mitte heas mõttes. Mõtlen, et nojah, ilmselt minu edasine elu möödubki nüüd kõiksugu vaimuhaiglate vahel pendeldades. Täiesti võimatu, et see tunne kunagi üle võiks minna, kuna see ei ole ju tunne vaid teadmine. Jah, nüüd ma lihtsalt tean, kuidas asjad on. Samal ajal kui ma neid mõtteid mõtlen, taevas kriiskab neoonvärvides, ma ei saa aru, kas ma olen suur või väike, ma kohati justkui hõljuks oma kehast eemale, aga hoian temast kõvasti kinni - kõike seda oleks mõnikord päris lahe tajuda, aga hetkel on mul nii paha olla, et ei suuda seda nautida. Ja siis hakkan ma mõtlema vahetumatele probleemidele: Mmm-Lll läks üksinda, ilma mobiilita, mingis suvalises suunas kõndima ega ole veel tagasi tulnud ja tõenäoliselt on tal sama halb olla kui minul. Ma tean, et ta leia ise teed tagasi Aaa juurde. Tõenäoliselt saab ta eluaegse psüühikakahjustuse ja mina olin see, kes tal soovitas neid seeni süüa. Mul ei ole aimugi, kuspool ta võiks olla. Ma peaks tagasi Aaa poole minema ja midagi jooma (tunnen oma dehüdreerumist eriti intensiivselt), aga ma ei tohi minna, sest see rand võib olla ainuke koht, kuhu Mmm-Lll oskab tagasi tulla. Üritan Kkkle helistada, aga ei saa teda kätte - kusjuures telefoni oli väga keeruline kasutada, suure vaevaga närisin ennast sellest komplitseeritud operatsioonisüsteemist läbi. Lõpuks on selline tunne, et tahaks kutsuda endale ja Mmm-Lllile kiirabi ja politsei. Tahaks lihtsalt sealsamas kägaras olla, ennast täis kusta ja lasta teistel ennast kantseldada - see oleks nii lihtne ja mugav. Olen väga lähedal, et tõesti 112 helistada, aga lõpuks siiski võtan ennast kokku ja nagu justkui vaatan oma deemonitele näkku. Ja juba paistavad lahenduste peenikesed niidiotsad, haaran neist. Tasapisi suudan mõelda positiivsematele asjadele ja leian kõigele negatiivsele lahenduse. Leian meeldivama versiooni elu mõttest. Ja siis avastan väga lihtsa lahenduse ka oma vahetule probleemile - tuleb ise Mmm-Llli otsima minna!

Väga suure vaimse ja füüsilise pingutusega ajan end jalgele ja lähen siis pooleldi roomates, pooleldi joostes Mmm-Llli otsima. Leian ta kurvi tagant, minust paarisaja meetri kauguselt koos Mmmiga liiva peal istumas, itsitamas ja trippi nautimas. Selgub, et neil on kogu aja väga hea olnud. Oh jess, milline kergendus, mina olen ainuke, kellel oli halb hakanud! Korraga näib mu endine mure nii absurdne ja kauge. Vaimselt olengi juba päris korras ja halb tripp asendub heaga - isegi itsitan natuke-, aga füüsiliselt tunnen end oksendamise ja vedelikupuuduse pärast ikka veel halvasti ning mul õnnestub tüdrukuid veenda, et me tagasi Aaa poole läheksime. Mmm teab kuhu minna. Kogu tee kõnnin kägaras nagu neandertallane, sest tunnen, et just nii on õige. Mmm nuputab, et miks liiv nii kergesti ühe mu näopoole külge kleepub.

Tagasi jõudnud, pesen, joon mahla ja saan jälle päris normi, muutun isegi natuke eufooriliseks. Elanud läbi halva tripi ja uuestisünni ilusasse maailmasse tunnen end kuidagi väga ehedalt ja mul on vajadus oma värvilistest riietest välja saada. Võtangi Vietnamist ostetud särgi ja jaki seljast ning tõmban selga vana hea musta kampsuni - sellega on nii mõnus ja kohustamatu tunne. Lihtsalt olen oma kampsunis.

Kaminas on soe tuli. Võtan oma kitarri kaissu ja mängin - väga hästi enda meelest. Tunnen end jälle mugavalt, turvaliselt, võimekana. Usun tulevikku.

Üldiselt olen ma psühhoaktiivsete ainete suhtes alati päris suure taluvusega olnud ja pole kunagi midagi negatiivset kogenud. See oli nüüd esimene kord. Ma ei olegi päris kindel, miks mul bad trip tekkis. Võimalik, et selle tingis mure Mmm-Llli pärast. Võimalik, et lihtsalt füüsiliselt halb enesetunne ja oksendamine viisid ka mõtted põrgusse. Võimalik, et mul on mingis mõttes pingeline periood (sisseastumised jms) käsil ning seeni ei tasu sellisel ajal süüa.

Aga usun, et õppisin sellest palju ja et lõppkokkuvõttes oli ajutine bad trip mulle päris kasulik.

Minu esimene LSD-kogemus

(tekst kirjutatud päev peale kogemust, 30.09.2007)

Juba nädala keskel Sss rääkis, et peaks ikka matkama minema. Mmm, kes on meie kamba badboy pakkus välja, et ta saaks vist sebida veits hapet. Ma ei teadnud siis veel LSD kohta mitte midagi, aga kõlas see idee mu peas igatahes väga lahedalt.

Sõitsime Sssi vanematekoju, mis asub suhteliselt metsa sees. Seal panime ennast valmis, võtsime ühe Sssi trummi ka kaasa ja hakkasime mööda metsarada minema, et leida see kõige õigem paik kuhu oma tripilaager püstitada. Kell oli siis vist kümme õhtul. Umbes 2 km pärast tegime esimese peatuse, sõime ja jõime igaüks ühe õlu. Suitsetasime ka kanepit. Siis liikusime edasi. Ma olin endale võtnud üsna raske kandami. Natuke enne keskööd leidsime ühe kena lagendiku kolme suure tamme all, kuhu oma laagri üles seadsime. Tegime lõkke.

Vist suitsetasime veel natuke kanepit, aga ma ei mäleta, et see kuidagi mõjunud oleks. Kui saime rahulikult maha istutud, pakkuski Mmm, et võiks nüüd selle happe ära teha.

Umbes tund aega ei olnud suurt midagi tunda. Ja siis hakkas tasapisi tulema. Esialgu muutusid mõtted lihtsalt veidi lendavamaks ja tekkis kerge eufooria, mis aina kasvas, kuniks mind valdasid pidurdamatud naeruhood. Kõik muutus hästi lahedaks ja kõik oli hea. Läksin pissile ja väga raske oli aru saada, kuidas see asi nüüd peaks käima. Sealt edasi on mu mälestused üsna segased. Mäletan, et põlesime, igaüks omas mullis. Mmm räuskas. Siis mingi aeg Mmm mängis hästi rütmikalt ja kiiresti kitarri ja ma tundsin kuidas see mõjub mulle trannsivalt. Lõke hakkas äkitselt ujuma ja ei olnud enam päris kindla kujuga. Siis lõpetas lõke niisama ringiujumise ära ja hakkas kerkima, paisuma. Justkui puhutaks lõkke all mingit õhupalli täis. See oli väga khuul. Siis võtsin ise kitarri ja mängisin tükk aega ning kõik toimus muusika rütmis. Arusaamine muusikast oli mul enda arvates sügavam kui kunagi varem. Siis jälle naersin pikalt.

Peale järjekordset eufooriahoogu rahunesin natuke ja rääkisime isegi omavahel juttu, kuigi see jutt ei olnud mitte selline nagu tavaliselt. Tegime veel natuke kanepit, osalt ka selle pärast, et Rrr (kellele LSD'd ei antud, sest ta oli alles 16) end rohkem kambas tunneks olevat. Ise ma kanepi mõju läbi LSD ei tundnud, või ei osanud tunda.

Läksin uitasin metsa all. Õhtu oli hästi vaikne ja lõkkest tulev suits muutis läbi okste paistvad kuukiired maagiliseks ja kõik oli nii lahe! Metsa all liikuda oli üllatavalt lihtne, kuigi see mets oli suhteliselt võssakasvanud.

Eufooriahood hakkasid jääma aina rahulikemaks. Panime Sssi, Mmmi ja Mmmiga lõkke ääres veel natuke hullu juttu ja sõime, mis meil kaasa oli võetud. Siis, umbes kell viis hommikul, läksid kõik tasapisi magama. Sss, Mmm ja Rrr läksid telki. Mina ja Mmm jäime lageda taeva alla. Päris mõnus oli. Aga und mul ei tulnud.


Varsti läks täiesti valgeks ja kõik oli kristallselge. Hommikuse sügisese metsa värvid olid nii ilusad. Lamasin oma matil, silmad pärani lahti ja vaatasin enda kõrval maas lebavaid kirjuid puulehti. Nad olid tohutult kaunid. Järsku sulasid nende senised piirjooned ära ja hakkasid mustreid moodustama. Ja siis mustrid sulasid piltideks, kõige ilusamateks piltideks, mida ma kunagi olen näinud. Vaatasin justkui läbi pikksilma ühte teise universumisse, kus graatsilised humanoidsed olendid vihmametsataolises poollooduslikus maailmas oma argiasju toimetasid. Kõik see tekitas mus mingeid mõtteid, mistõttu mu tähelepanu hajus ja mu ees olid jälle lihtsalt lehed. Igatahes, täiesti revolutsioonile kogemus oli minu jaoks esmakordselt elus midagi sellist näha. Vaatlesin tammelehe kõige peenemaid soonekesi ja vaatasin nende soonekeste vahele ja nägin seal lehe poore ja valgust kuni üks poor justkui suurenes ja sealt ujus välja uus pilt, mille kõige pisimast detailist tuli omakorda uus. Ja ei olnud sellist tunnet, et ma seda välja mõtlen. Pigem oli tunne, et need maailmad on seal lehtede vahel alati olemas olnud, aga nüüd ma lihtsalt oskan piisavalt tähelepanelik olles neid märgata.

Hiljem tekkis mul kergelt närviline tunne ja oli tahtmine kangesti hambaid krigistada. Lõpuks jäin magama ja ärkasin umbes paari tunni pärast suhteliselt värskena üles.

Tegime süüa, rääkisime juttu, mängisime mingit imelikku sõnamängu ja kaarte. Esialgu oli meil plaanis olnud veel üheks päevaks metsa jääda, aga minul, Mmmil ja Rrril tuli tuju, et koju minna. Kella nelja paiku hakkasime kõndima. Rongijaama oli vist umbes 10 km. Väga tore oli nõnda minna.

Rongijaamas istus selline tüüpiline väikese linna noortekamp. Nad jõid õlut ja olid selga pannud veidi korralikumad, peaaegu linnalikud riided. Keegi Pedro tuli mööda raudteed ja teatas, et ta sai lõpuks kartulid ära võetud ja nüüd võiks küll poodi minna. Ja siis nad läksid kõik koos rõõmsalt üle põllu kuhugi kellegi majja pidu panema.